.png "Hingetäpid logo")
MA VALIN ELU
Pille on naine, kelle elu ilusaim aeg võttis ühel päeval hetkega kõige karmima võimaliku pöörde.
Noores eas pidi ta hakkama oma elupäevi sammuma käsikäes
vähidiagnoosiga. See on ülimalt võimas lugu väga inspireerivast
naisest ning tema lootusest, usaldusest, eneseleidmisest ja hinge ilust, aga ka hirmudest, surmast ja südamevalust. Tänaseks on
sellest kogemusest autori jaoks välja kasvanud rahu, metsik elutahe ja piiritu armastus – armastus elu vastu.
—
Arvasin, et olen päral – olen lõpuks hakanud tundma midagi
õnnetundelaadset, püsivat turvalisust ja eluharmooniat. Olin tol hetkel värskelt seljatanud sünnitusjärgse depressiooni ning rahu oli tehtud mitme
minevikupainajaga. Kaks last, armastav
abikaasa, minu jaoks maailma kõige hubasem ja ilusam kodu, hea töökoht ja edasiliikumine karjääriredelil, hunnik häid
sõprussuhteid – kõik oli justkui olemas. Ja just siis jõuab
laastavalt, jõuliselt ja armutult kohale katastroof ning kogu su
maailm kukub kokku ja tirib su pilkasesse pimedusse.
Sealt väljaronimiseks peavad langema kõik eesriided ja
barrikaadid inimhinge sisemusest. Läbi mitme põlvkonna on siiski kinnistunud hoiakud ja käitumismustrid, et mured ja kriisid on
karistused ning neid peab kannatama ja lahendama üksinduses vaikides, tundes sealjuures süü- ja häbikoormat, alustades igat päeva enesele ja teistele
valetamisega.
Kogu see rööprähklemine tabudeks tembeldatud olukordades
pimendab tõde valgusest tunneli lõpus, et kriis ei ole oma
olemuselt midagi muud kui võimalus. Võimalus võtta puhas leht ja kirjutada oma elu ümber.
Jah, ka siis, kui surm silmisse puurib.
Noores eas pidi ta hakkama oma elupäevi sammuma käsikäes
vähidiagnoosiga. See on ülimalt võimas lugu väga inspireerivast
naisest ning tema lootusest, usaldusest, eneseleidmisest ja hinge ilust, aga ka hirmudest, surmast ja südamevalust. Tänaseks on
sellest kogemusest autori jaoks välja kasvanud rahu, metsik elutahe ja piiritu armastus – armastus elu vastu.
—
Arvasin, et olen päral – olen lõpuks hakanud tundma midagi
õnnetundelaadset, püsivat turvalisust ja eluharmooniat. Olin tol hetkel värskelt seljatanud sünnitusjärgse depressiooni ning rahu oli tehtud mitme
minevikupainajaga. Kaks last, armastav
abikaasa, minu jaoks maailma kõige hubasem ja ilusam kodu, hea töökoht ja edasiliikumine karjääriredelil, hunnik häid
sõprussuhteid – kõik oli justkui olemas. Ja just siis jõuab
laastavalt, jõuliselt ja armutult kohale katastroof ning kogu su
maailm kukub kokku ja tirib su pilkasesse pimedusse.
Sealt väljaronimiseks peavad langema kõik eesriided ja
barrikaadid inimhinge sisemusest. Läbi mitme põlvkonna on siiski kinnistunud hoiakud ja käitumismustrid, et mured ja kriisid on
karistused ning neid peab kannatama ja lahendama üksinduses vaikides, tundes sealjuures süü- ja häbikoormat, alustades igat päeva enesele ja teistele
valetamisega.
Kogu see rööprähklemine tabudeks tembeldatud olukordades
pimendab tõde valgusest tunneli lõpus, et kriis ei ole oma
olemuselt midagi muud kui võimalus. Võimalus võtta puhas leht ja kirjutada oma elu ümber.
Jah, ka siis, kui surm silmisse puurib.